Esmaspäev 9s detsember oli üsna vaikne, tegin viimased sisseostud veel ning õhtul Savori esinema Noraga. Seekord tegime 3 lugu ja ainult klaveriga, suht ebaõnnestunud õhtu oli see. Klaveril läks elekter ära vahepeal ja mõned viperused olid veel, aga tore jällegi, et kõik sõbrad tulid kuulama.
Ben, see saksakutt, kellega kunagi ammu minu juures mängisime pilli ja laulsime, esitas ka paar lugu laval. Väga vinge tüüp ikka!
Teisipäev oli niii tore ja nii kurb päev. Ühest küljest vahva, et hommikul veel viimased koolitunnid ja siis veetsime mõned tunnid Nora ja Julianiga, sõime lõunat ja lebotasime enne minu trippi Eestisse. Aga väga kurb oli ka ikka lahkuda Salamancast. Pakkisin oma asjad, hüppasin autole ja sõitsin Madridi. Autosõit kulges meeldivalt, peale minu oli veel 2 kutti, ühel hetkel avastasime, et me kõik tegeleme muusikaga ning õpime psühholoogiat, päris hea kooslus! Madridis majutas mind Jesus, kellega olin eelnevalt juba 2 nädalat suhelnud- tõesti väga tore ja lahke kutt. Aitas mu hiiglaslikku kohvrit tassida, ma ju liikusin oma kahe kohvriga kogu aeg....
Lühidalt... lennud läksid kiiresti ja hästi, ei pidanud kaua ootama ning Helsinkis võttis mind vastu mu tädi, kelle juures ka ühe öö olin. Muidugi pisarad ei jäänud olemata!
Hea meel oli näha peret, Lottat,Tallinna korterikaaslasi, sõpru, trennikaaslasi. Muidugi pidin ju kohe esimesel päeval ka trenni minema ja enda kanni vastu põrandat ära põletama libistamisega ja muud hädad.
Kirjutan väga faktipõhiselt hetkel, pole väga viitsimist ega tahtmist pikalt ja lõbusalt kirjutada sest ma ei teagi nüüd... nii tühi on kuidagi olla. Sarnane tunne nagu esimest korda Salamancasse jõudes. Et kohta nagu pole selles elus, mis siin käib, sest minu elu ju on Salamancas. Aga huhh, püüan nautida jõuluaega, lund....
Sel nädalal peab kõvasti õppima ja neljapäeval eksami sooritama TLÜs. See mu praegune plaan ongi. Arvan, et mõnda aega ma nüüd blogisse ei kirjuta.
Mu jutt jäi pooleli eelmise kolmapäeva juures, kui Nora, Marikeni ja Cristianiga uisutama läksime. Jah, meil on siin võimalik jääd tekitada. Selliseid väikseid valgeid telke jääväljakuga on Salamancas päris mitu, oma 5-6 tükki vähemalt. Vedas, et just kolmapäeval läksime, saime kaks piletit 5 euroga. Alguses tundus 45 minutit ikka nii vähe, et mida ma siin jõuan teha selle ajaga. Aga kuna ma polnud kunagi hokiuiskudega sõitnud, siis ma liikusin 2 meetrit minutis edasi. Kogu aeg ju harjunud iluuiskudega, millel 3 sakki otsas. Lisaks olid need uisud mega nürid, ma ei oska ausalt öelda, kuidas ma püsti seisin. Muidu pean end heaks uisutajaks, teen igast trikke ja piruette, aga no seal....nagu esimest korda.... ja ma veel tulen põhjamaalt, häbi oli.
Piletimüügis anti ka kaks kilekotti kaasa, hügieeni mõttes.
Ma olin enamik ajast nagu see väike laps paremal
Pärast uisutamist läksime Nora juurde õhtusööki tegema, sel korral tegime riisi juurviljadega kana ja curry kastmes. Pääääris heaaa oli! Ootasime Juliani ka õhtusöögiks koju, ta ju õpib meeleheitlikult oma teisipäevaseks eksamiks. Haha ma vist täna sain aru, mis tähendab kui kõik õpivad. Mina olin oma toas, õppisin, Bea oli oma toas õppimas. Ei näinud üksteist korteris kuni kella 6ni õhtul, ainuke hääl, mis näitab, et keegi on veel kodus, on vannitoauks. Seega jaanuar saab põnev olema. Kolm tüdrukut, kõik oma tubades, vetsujärjekordades võib-olla kohtume. Igatahes, pärast sööki läksime meie Noraga, Savori kolmapäevasele jam sessionile, kus ma juba eelneval kolmapäeval üksi olin käinud. Nagu ikka, alustuseks mängis jazzband, kelle kõigiga juba kohtunud olin. Hiljem algas jam.... nii väga tahtsin lavale minna improviseerima, aga ei julgenud. Nora oli väsinud ja läks üpris varsti koju, aga mina, lootuses et ikka julgen lavale astuda, jäin üksi sinna. Ühel hetkel Ernie ütleb mikrofoni, et meil on lauljat ka vaja(kahe nädala jooksul polnud ma kordagi ühtegi lauljat jämmimas näinud, ei tea kas neil ongi siin lauljaid.), vaatab mulle otsa ja ütleb, kas sa palun tuleksid lavale. Ma natuke kohkusin aga siis ikka läksin. Tegime Autumn Leavesi....kui kaua on aega möödunud, kui ma viimati jazzi standardeid laulsin...uhh ega ju väga ei mäletanud midagi. Aga polnud hullu, kõik toimis suurepäraselt ja oli põnev, mitte ette teada, mis saab. Pärast seda lugu palus, et ma klaveril ka midagi mängiksin, aga seda ma ei julgenud...ta oli liiiga professionaalne, ma oleks maa alla vajunud. Seega läksin ilusti oma kohale ja nautisin teisi muusikuid. Hiljem tuli kõik see rahvas mu juurde tänama ja häid sõnu ütlema, see oli nii tore tunne! Ja bändiliikmetega, kellega laval mängisin, rääkisime hiljem ning nad tahavad muga jaanuaris kontserdi anda. Niiiii et, nüüd on meil facebookis oma grupp" Merilyn's band" :D ja pakun lugusid mida teha.. tuleb väike Jamie Cullumi eri vist... Vat see kolmapäev avas nii palju mu jaoks uut Salamancas. Veel üks põhjus, miks mitte Eestisse tagasi tulla kevadeks. Ja Ernie valgustab mind igasuguste põnevate kontserdiuudistega, kus mis toimub jne....miks ma varem sellest midagi ei teadnud ...que pena..
Ja ühel õhtul käisime noraga väljas tapasid söömas. See suur kandik sööki maksis u 5 euri ja oli enam kui küll kahele inimesele. Liiga palju pekki oli lihal ainult...
Sel laupäeval oli minu kodus "La gran cena" (Suur õhtusöök), kutsutud oli mu parimad Salamanca sõbrad, ainult Netto oli puudu. Eelmisel õhtul juba hakkasime Marikeniga vaaritama. Tegime hunniku lihapalle, millest laupäeval siis lihapallikaste valmis kartulipudru kõrvale. Päris eestipärane kodune toit mu meelest.
Ma tegin kirjut koera ka! teadavärk, et midagi on ikka teisiti, need marmelaaditükid pole minumõistes marmelaaditükid(nagu meil eestis on). Need siin olid nagu kummikommilaadsed pigem, raskemini näritavad.
Nora tegi virsikutordi piparkoogiküpsistega, väga mõnus mahlane oli.
Pole tükkaega kirjutanud, sest kogusin sündmusi. Tuleb tõdeda, et nüüd olen oma eluga Salamancas staadiumisse, kus ma ei taha enam ära tulla. Okei jõuludeks ikka tahan koju, aga jaanuarist juunini võiks veel jääda. Ja teen juba uuringuid, kuidas seda võimalikuks teha. Jepp, viimasel ajal nii tore olnud, eks neid tõuse-mõõne kindlasti tuleb veel, aga praegu on hirm selle viimase jaanuari päeva ees, kus ma kõik oma siinsed sõbrad maha jätan. Ja mitte kellelegi see ei meeldi! Mulle saadetakse nimekirju, miks siia pean jääma. Iga punkt nimekirjas on vägagi õige.
Püüan nüüd piltide järgi meelde tuletada, mis teinud olen. Ühel pühapäeval oli Juliani, Nora ja Emma juures šveitsi õhtusöök(sest Jul on sealt pärit). Ehk siis, tegime juustufondüüd! Potis sulatasime 3 pakki erinevat šveitsi juustu valge veiniga, üliii mega hea soe šveitsi sai oli ning kastsime saiatükikesi sulatatud juustu sisse. Muidugi eksperimenteerisime ka veel puuviljadega. Juustul on päris vänge lõhn ja maitse, nii et tubade uksed hoidsime kinni ja järgmisel päeval samade pükstega ikka ei julgenud välja minna. Ananass oli laual seedimise kiirendamiseks.
Vahepeal ka natuke väljaskäimisi olnud....
Vasakul on Emma, siis tema kaks sõpra, ees Mariken ja paremal Nora
See koht, kus oleme, on üks mu lemmikuid Salamancas. Country on selle nimi ja parimad peod on mu meelest reggaeton muusikaga. Ükskord kogemata sattusin techno peole, hea et kõrvad ära otsast ei tulnud.
Ja ühel pühapäeval tegime Marikeniga väga kultuurse õhtupooliku- käisime noorte sümfooniaorkestri kontserdil. Nii tore oli vahelduseks midagi hoopis teistsugust teha ja nautida kontserti vähe pidulikumas õhkkonnas, sai ilusti end riidesse panna ja täitsa selline tunne oli nagu läheks Ugala teatrisse etendusele.
Üldiselt kontsert meeldis, aga ootasin midagi võimsamat. Mariken vist vahepeal magas isegi...
Julil ja Noral on mu kohta juba nali, et minu jaoks on kõik siin nii lähedal. 2km kaugusel (loe: lähedusel) olev Chino Comercial on pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ainult, teinekord kõnnin sinna niisama, et end liigutada. Pool tundi sinna, pool tundi tuian poes ringi, midagi ikkagi ei osta ning jalutan pool tundi koju tagasi. Pole miskit kontimurdvat. Juli ja Nora arust on see väga väga kaugel. Eelmisel kolmapäeval võtsingi ette järgmise punkti. Läksin suurde kaubanduskeskusesse, mis on üle jõe ja kuskil 40min minu kodust kõndida. Ilm oli ideaalne, päikseline, klapid kõrva ja muss käima. Tegin täitsa päeva iseendale, käisin kõik lõhnapoed sada korda läbi, sõin lõunat ning lugesin veits siinset kohustuslikku kirjandust. Üli vinge, et kaubanduskeskuses on kott-toolidega tuba, kus näidatakse jalkat telekast. See vist rohkem meestele aja parajaks tegemiseks, kuni naised shoppavad. Kuna päev juba nii üksik oli, siis õhtu ka nii jätkus, aga see polnud üldsegi probleem. Käisin eelnevalt siinses conservatoriumis ja rääkisin suvalise klaveritüübiga, et kas linnas jam sessioneid ka toimub kuskil pubis. Saingi teada, et iga kolmapäeva õhtul Savoris. See Savor on päris tore koht teate. Kuna kõigil olid teised plaanid ja tegemised, siis otsustasin siiski üksi Savori minna. Kuna jõudsin liiga vara, siis rääkisin baarmaniga juttu, kes lõuna-ameerikast kuskilt pärit ja nüüd õppinud, elanud, töötanud 6 aastat Salamancas. Õhtut alustas laval jazzband ning hiljem oli lava avatud kõikidele muusikutele. Panin tähele, et paljud muusikud olid sümfooniaorkestrist, kus äsja käinud olin. Ühe tüdruku tundsin ikka nende samade lokkide järgi ära, mis kaugel kaugel kontserdisaalis mu silma riivasid. Jah, riivasid. need olid tõsiselt naljakad. Nagu kolm pealaelt allatulevat juuksekrussi, teised juuksed olid sirged. Haha, tuleb meelde, et ka eelneveal päeval tänaval olin ma teda samade krusside järgi ära tundnud. Okei, tegelt ei ole ma õel, kui talle meeldib, siis on kõik hästi...
Igatahes. Bändipoistega rääkisime, nõudsid, et ka laval üles astun, aga eelmine kolmapäev siiski veel olin arg ja vaatasin, kuulasin teisi. Hiljem jagasid nad oma kontakte...ehk mõni teine kord teeme isegi miskit bändiga koos. Ahjaa, Mariken siiski jõudis jam sessionile lõpuks. Ei olnud ma päris päris üksi sel päeval.
Läksin El Tormesesse väga tundmatut teedpidi ja leidsin huvitava elamurajooni. See meenutab pigem Inglismaad, kui Salamancat.
Raamatukogu fuajee
Raamatukogu Casa de las Conchas, kus ikka vahel õppimas käin.
Sel neljapäeval tuli mulle sõber Philip Saksamaalt külla. Saime kuskil 2,5 aastat tagasi Saksamaal Ten Singi festivalil tuttavaks ja umbes 2 aastat polnudki üksteist näinud. Mainisin talle novembris nii juhuslikult, et muide, õpin hetkel Hispaanias, kui reisida tahad, siis tule külla. Philip broneeris piletid samal päeval ning asi oligi kindel. Nüüd neljapäeval ta siis jõudis :) Peab mainima, et ta tegi mu Salamanca elu veel ägedamaks kui see varem oli.
Kuna Philip pidi aeg-ajalt tööd tegema ja mina kooliasju ning jõulukinki vanaemale meisterdama arvutis, siis veetsime reedest ja laupäevast päris mitu head tundi Salamanca cafes. Meie menüüs oli kogu aeg hea cappuccino ja muffin.
Käisime teisel pool jõge jalutamas ja pildistamas. Mina oma võimsa samsung galaxy 2ga muidugi.
Selle pildi üle olen isegi väga uhke tegelikult, tubli töö Samsung!
Okei, selle pildi üle ka
Maiustuste paradiiiiis!
Laupäeva hommikul käisime juuksuris, Philipil olid juuksed silmas juba, haha. Pilt on tehtud enne lõikust.
Fotograaf isiklikult siin
Kõige totakamate asjade pood ALE-HOP...
Lisaks värvikatele piltidele. Siiani olin alati mõelnud, et huhh röstsai, millel on või+juust+moos on nii sakslane ikka ja tundub vale segada magus ja soolane. Nüüd võtsin ise selle kombe üle hoopis ja see on niiiiii hea!
Kuna minu arvuti on hull ja otsustas ennast iga sekund välja lülitada ja Philip on arvutiasjandust õppinud, siis püüdsime selle korda teha. Ta arvas, et kuumeneb üle lihtsalt. Ostsin chinost kruvikeeraja ja lammutasime mu läpaka juppideks ja tõmbasime tolmuimejaga seest puhtaks. Kõik sujus, kuni hetkeni, mil tolmuimeja ühe väga tähtsa jupi endasse tõmbas. Jepp, see jupp, mis ühendab on/off nupu. Egas midagi, võtsime läbipaistva teibi ja teipisime arvutit seest poolt veits, et toimiks. Nüüd on kõik okei :) sellegi poolest, ma VAJAN uut arvutit. Tunnen kuidas mu närvirakud hääbuvad iga sekundiga, mil praegust Delli kasutan.
Pühapäeva võtsime väga lebolt, palju und, mõnus hommikusöök ja siis tuligi juba Nora meiega harjutama esmaspäevaseks esinemiseks. Nagu maininud juba olen, siis iga esmaspäev on El Savoris vaba mikrofon, kus esinevad muusikud, kes tahab loeb mingit teksti, luuletust jne. Otsustasime ka kolmekesi paar lugu ettevalmistada :) Valisime 4 lugu lõpuks: Shackles, Put your records on, Lumeta ja July. Rahvale meeldis ! aga mis kõige tähtsam, et meie lähedased sõbrad olid kohal kõik. Ja ma niiiiii väga igatsesin tunnet laval olla. Emotsioonid laes, saime koju kuskil 2-3aeg öösel ning 5st pidi juba Philip ärkama, et Madridi sõita ja lennukile minna. Selline tore aeg oli meil koos!
Väike sättimine enne esinemist
Philipist ja Norast said nende väheste päevade jooksul väga head sõbrad!
Minu kodu klaver siin on väga häälest ära, ei julge puudutagi, aga see-eest Savoris oli täitsa okei digiklahv.
Seletasin midagi seal, nagu ikka
Ja õpetasin poistele eesti keelt
Tore on see, et kuigi laua taga oli 5 sakslast, 2 eestlast, 2 mehhiklast ja 1 brasiillane, siis omavahel räägime alati ikkagi hispaania keeles.
Netto
Emmanuel
Oehhh, õhtu kujunes väga mõnusaks ja mul väga hea meel, et Philip mul külas käis. Enne oli mul kogu aeg vabandus, et pole kitarristi, ei saa Savoris esineda. Aga tuli välja, et neil klahv ka, seega järgmine esmaspäev lähme Noraga kahekesi uuesti, see paneb siis punkti minu Salamanca elule enne jõuluaega :)
Nädala sees ikka seesama, kool ja kodu, võrkpallitrenne pole, aga see-eest hakkasin jõusaalis käima. Tulen tagasi, siis jõuan kõik teie puud ära lõhkuda ja treppidest 10 korda üles-alla joosta. Vovot! (ei tohi siin midagi ära sõnuda tegelikult, mul pagaripoed maja kõrval)
Eelmisel nädalavahetusel oli Juliani ja Nora juures õhtusöök. Nemad valmistasid pearoaks risotto, mina ja Mariken viisime koogi. Ütleme, et ma vist juba loobunud siin kookide tegemisest, iga kord üks mässamine ja kunagi ei tea, kas miskit välja tuleb. Eelmine kord meie suvikõrvitsa-šokolaadikook ei kerkinud lihstalt üldse. Seekord oli tükk tegu, et mis kooki teha, siin ju pole olemas midagi, mis Eesti retseptides kirjas. Valisin 2 kooki välja, läksin siis poodi, et noh vaatab, kumma koogi asjad olemas on. Külmutatud marju näiteks ei ole olemas väga suures supermarketis. On kõikvõimalikud kalad, mereannid, külmutatud pizzad, külmutatud paneeritud brokkolid, aga marju...nada. Nii et pidin peast mõtlema välja järgmise koogi, tuligi Pariisi õunakook, rohkete õuntega. Kuna koogivorm oli ebastabiilne ja lasi enamik taignast vormi vahelt välja, mis seal kerkima pidi, siis tegin koogi ikka lõppkokkuvõttes väga suvalt. Aga tuli söödav ning teistele maitses! Õhtu lõpuks liikusimegi välja, kuid vanakesed nagu me oleme, siis väga kauaks jõlkuma ei jäänud.
Teisipäeval oli Camelotis Baltiriikide ning veel miljoni teise ida-euroopa riigi pidu. Selline traditsioon on, et kõik riigid saavad oma peo, muidugi väiksemad riigid pressitakse teiste väikestega kokku. Imelik oleks ka teha eraldi Eesti pidu, kus peolisteks on ainult Merilyn ja Mariken, tantsime ja laseme plaatidelt Night Light Duot ja Pearu Paulust.
Ma siin igavlen iga päev ja tüütan oma Eesti sõpru, et kui igav ikka on, kui midagi teha pole. Kool maksimum kella 1ni päeval, kui sedagi ja edasi....söön terve päeva, vaatan seriaale, lähen õhtul jõusaali, tulen, vaatan seriaale ja magama. Järgmine päev samasugune. Okei, õppimine mahub ka aja sisse, aga see ei võta väga palju energiat. Ma ise tegelikult ju valisin sellise tunniplaani, valisin meelega sellised ained, mis hommikupoole on, sinisilmselt kujutasin ette, et mul iga päev võrkpallitrennid ja bändid. Tegin selle kõige jaoks aega.... Eestis oleks mul kogu aeg miskit teha, kuskile minna, pole aega kodus istuda. Seda igatsen :) ja muidugi sõpru ja peret igatsen! Mu viimased postitused vist juba maininud mu jõuluhullust, aga see jätkub. Homme lähen ostan vist verivorsti ja pean eeljõulud ära mandariinide ja kaneeliküünla seltsis. Väike romantika iseendale. Tahaks juba tuppa kuuse tuua ja elektriküünlad ümber akna riputada, siis oleks eht! Agaaaaaa, jõulud pole üldse kaugel ja minu Eestisse jõudmine ka mitte. Selle kõige pärast häälestasin end ümber. Mitte ei loe päevi, kui kaua siin olema veel pean, vaid naudin aega. Tegin sellega algust juba eile. Otsisin üles kontserdid, mis Salamancas toimuvad ning avastasin et La Espannolas esineb tribüütbänd Totole! Kuulasin kodus 10 korda Toto-Africa lugu, et õigesse meeleollu saada ning läksime Julianiga kohale. Tuli välja, et mängis hoopis tribüütbänd Jimi Hendrixile, pole paha vahetus! Need kolm tüüpi olid geniaalsed. Kõik laulsid nagu ehtsad rokkarid ja kaks neist kitarridel nagu vanad kidrajumalad ise. Ja see laulja, tema hääl ulatus kõrgemale kui minu hääl kunagi ulatanud on. Hehhh rahva õnneks mängisid nad ka tuntud lugusid nagu Rosanna ja ka Africa tuli ära! Väga tore õhtu oli, hiljem liitusid meiega Emma ja Netto ning tuiasime veits veel ringi :)
Vastav lugu kah!
Homme lähme J-ga suurde China Comerciali, pean omale suuresuure kohvri ostma, et kõik asjad ikka ära mahutada. Ning hiljem lähme tennist mängima. Jepp, siin tuleb lihtsalt helistada, et tahad broneerida väljaku, maksma ei pea midagi, päris hea ju!
Siin läheb täitsa hästi mul. Vahel harva on trennid ja teinekord lihtsalt jäävad ära. Mina ja Julian oleme nagu kaks teadmatusehunnikut, tuleme ilusti kohale, aga kedagi teist pole. Aga mis seal ikka, võtame pallid ja harjutame paar tundi kahekesi. Nii on ka tore!
Viimases trennis vahetasime šokolaade, šveitsi mandli šokolaad on lihtsalt HEAVEN! arvasin küll, et julgen sealt hambaga iga päev kaapida natuke, et jätkuks võimalikult kauaks seda delikatessi, aga võta näpust. Sõin korraga ära kõik, ei suutnud pidurdada. Vastu andsin Julianile kalevi valgešoksi mustikatükkidega. Eks kuuleb, kui ta Roomast tagasi tuleb, kas maitses:)
Tegelikult meil mõlemal sünnipäevad selleks aastaks mööda, aga sellegi poolest, parem hilja kui mitte kunagi.
Kui nüüd koolist rääkida, siis ma ei suudagi otsustada kus mulle rohkem meeldib, kas Tallinna või Salamanca ülikoolis. Meeldib, et siin on praktikad ehk siis kõik, millest teoorias räägime, saame kohe juttu teha praktikas, antakse ülesanded, juhtumid, peame neid lahendama, teraapiavariante arutame jne. Väga eluline kõik. Tallinnas tihti peale jääb väga teoreetiliseks kõik, ei oskagi nagu õpitut kuidagi kasutada otseselt. Siin on õpetaja ja õpilane, kuid Tallinnas õppejõud ja tudeng. See autoriteedi küsimus on ikka hoopis teine. Vahel on tunne nagu oleks põhikoolis tagasi, õpetaja peab klassi vaigistama, noomib kui keegi hilineb. Mul on tunne, et meid koheldakse kui lapsi. Tallinnas on kuidagi palju täiskasvanulikum see tudengi staatus.
Aga see selleks.
Tunnetest veel. Mul on niiiiii väga juba jõulutunne, ostsin mandariine täna ja käisin poes kaneeliküünlaid nuusutamas. Ma ikka eht lõhnaküünlafänn. Muide, iga tunne tekitab järgmise tunde. Kui tunnen mandariinilõhna, tulevad meelde jõulud ja talv, seepärast isegi ootan juba lund, mis sest, et meil siin Valencias sel nädalavahetusel 30 kraadi sooja. Ja jõulutunne tekitab koduigatsuse heheee...Selleks OSTSIN ÄRA LENNUPILETID. 12 detsember jõuan Eesti pinnale. Saab kauaoodatud sõpru näha! Trenni minna! õppida! (oujee) ühe eksami ka Eestis ära teha!
Tahaks juba kilode viisi neid sisse sööta endale
Eelmisel nädalal olid ju Halloweenid. Kogu aeg arvasin, et see toimub ainult ühel päeval, aga meil siin lasid lapsed pühapäevalgi veel kostüümides ringi.
Samal ajal käis külas siin mul ka sõber John, Eestist, kes hetkel Portugalis töötab.
Ja peab mainima ikka, et Salamanca on niiii tore linn, halloweeni kostüüme ostma ise ei pea, sest linnas jagatakse maske ja parukaid niisama!
Julian, Mariken, Emanuel, John
Mask oli mul päris võimas, kuigi ega Julianil ka täitsa loomulikud lokid.
Üks väga põnev asi Salamancas on kastaniputkad. Nüüd sügisel pandi tänavatele välikäimlasuurused putkad püsti, kus tavaliselt onuke sees istub. Putka kõrval on lõke ja seal söestatakse kastaneid, mida hiljem kuumalt müüakse. Koorid kõrbenud osa pealt ära ja ampsss. 12 tükki = 1€
Julianiga pärast trenni ühel korral käisime ja noo nii sõltuvust tekitavad. Tervislikud ka kindlasti!
.jpg)
