Por mucho tiempo no he escrito

Pole tükkaega kirjutanud, sest kogusin sündmusi. Tuleb tõdeda, et nüüd olen oma eluga Salamancas staadiumisse, kus ma ei taha enam ära tulla. Okei jõuludeks ikka tahan koju, aga jaanuarist juunini võiks veel jääda. Ja teen juba uuringuid, kuidas seda võimalikuks teha. Jepp, viimasel ajal nii tore olnud, eks neid tõuse-mõõne kindlasti tuleb veel, aga praegu on hirm selle viimase jaanuari päeva ees, kus ma kõik oma siinsed sõbrad maha jätan. Ja mitte kellelegi see ei meeldi! Mulle saadetakse nimekirju, miks siia pean jääma. Iga punkt nimekirjas on vägagi õige.

Püüan nüüd piltide järgi meelde tuletada, mis teinud olen. Ühel pühapäeval oli Juliani, Nora ja Emma juures šveitsi õhtusöök(sest Jul on sealt pärit). Ehk siis, tegime juustufondüüd! Potis sulatasime 3 pakki erinevat šveitsi juustu valge veiniga, üliii mega hea soe šveitsi sai oli ning kastsime saiatükikesi sulatatud juustu sisse. Muidugi eksperimenteerisime ka veel puuviljadega. Juustul on päris vänge lõhn ja maitse, nii et tubade uksed hoidsime kinni ja järgmisel päeval samade pükstega ikka ei julgenud välja minna. Ananass oli laual seedimise kiirendamiseks.

Vahepeal ka natuke väljaskäimisi olnud....

Vasakul on Emma, siis tema kaks sõpra, ees Mariken ja paremal Nora

See koht, kus oleme, on üks mu lemmikuid Salamancas. Country on selle nimi ja parimad peod on mu meelest reggaeton muusikaga. Ükskord kogemata sattusin techno peole, hea et kõrvad ära otsast ei tulnud. 

Ja ühel pühapäeval tegime Marikeniga väga kultuurse õhtupooliku- käisime noorte sümfooniaorkestri kontserdil. Nii tore oli vahelduseks midagi hoopis teistsugust teha ja nautida kontserti vähe pidulikumas õhkkonnas, sai ilusti end riidesse panna ja täitsa selline tunne oli nagu läheks Ugala teatrisse etendusele.

Üldiselt kontsert meeldis, aga ootasin midagi võimsamat. Mariken vist vahepeal magas isegi...

Julil ja Noral on mu kohta juba nali, et minu jaoks on kõik siin nii lähedal. 2km kaugusel (loe: lähedusel) olev Chino Comercial on pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ainult, teinekord kõnnin sinna niisama, et end liigutada. Pool tundi sinna, pool tundi tuian poes ringi, midagi ikkagi ei osta ning jalutan pool tundi koju tagasi. Pole miskit kontimurdvat. Juli ja Nora arust on see väga väga kaugel.
Eelmisel kolmapäeval võtsingi ette järgmise punkti. Läksin suurde kaubanduskeskusesse, mis on üle jõe ja kuskil 40min minu kodust kõndida. Ilm oli ideaalne, päikseline, klapid kõrva ja muss käima. Tegin täitsa päeva iseendale, käisin kõik lõhnapoed sada korda läbi, sõin lõunat ning lugesin veits siinset kohustuslikku kirjandust. Üli vinge, et kaubanduskeskuses on kott-toolidega tuba, kus näidatakse jalkat telekast. See vist rohkem meestele aja parajaks tegemiseks, kuni naised shoppavad. Kuna päev juba nii üksik oli, siis õhtu ka nii jätkus, aga see polnud üldsegi probleem. Käisin eelnevalt siinses conservatoriumis ja rääkisin suvalise klaveritüübiga, et kas linnas jam sessioneid ka toimub kuskil pubis. Saingi teada, et iga kolmapäeva õhtul Savoris. See Savor on päris tore koht teate. Kuna kõigil olid teised plaanid ja tegemised, siis otsustasin siiski üksi Savori minna. Kuna jõudsin liiga vara, siis rääkisin baarmaniga juttu, kes lõuna-ameerikast kuskilt pärit ja nüüd õppinud, elanud, töötanud 6 aastat Salamancas. Õhtut alustas laval jazzband ning hiljem oli lava avatud kõikidele muusikutele. Panin tähele, et paljud muusikud olid sümfooniaorkestrist, kus äsja käinud olin. Ühe tüdruku tundsin ikka nende samade lokkide järgi ära, mis kaugel kaugel kontserdisaalis mu silma riivasid. Jah, riivasid. need olid tõsiselt naljakad. Nagu kolm pealaelt allatulevat juuksekrussi, teised juuksed olid sirged. Haha, tuleb meelde, et ka eelneveal päeval tänaval olin ma teda samade krusside järgi ära tundnud. Okei, tegelt ei ole ma õel, kui talle meeldib, siis on kõik hästi...

Igatahes. Bändipoistega rääkisime, nõudsid, et ka laval üles astun, aga eelmine kolmapäev siiski veel olin arg ja vaatasin, kuulasin teisi. Hiljem jagasid nad oma kontakte...ehk mõni teine kord teeme isegi miskit bändiga koos. Ahjaa, Mariken siiski jõudis jam sessionile lõpuks. Ei olnud ma päris päris üksi sel päeval. 

Läksin El Tormesesse väga tundmatut teedpidi ja leidsin huvitava elamurajooni. See meenutab pigem Inglismaad, kui Salamancat. 

Raamatukogu fuajee 

Raamatukogu Casa de las Conchas, kus ikka vahel õppimas käin.

Sel neljapäeval tuli mulle sõber Philip Saksamaalt külla. Saime kuskil 2,5 aastat tagasi Saksamaal Ten Singi festivalil tuttavaks ja umbes 2 aastat polnudki üksteist näinud. Mainisin talle novembris nii juhuslikult, et muide, õpin hetkel Hispaanias, kui reisida tahad, siis tule külla. Philip broneeris piletid samal päeval ning asi oligi kindel. Nüüd neljapäeval ta siis jõudis :) Peab mainima, et ta tegi mu Salamanca elu veel ägedamaks kui see varem oli. 

Kuna Philip pidi aeg-ajalt tööd tegema ja mina kooliasju ning jõulukinki vanaemale meisterdama arvutis, siis veetsime reedest ja laupäevast päris mitu head tundi Salamanca cafes. Meie menüüs oli kogu aeg hea cappuccino ja muffin. 

Käisime teisel pool jõge jalutamas ja pildistamas. Mina oma võimsa samsung galaxy 2ga muidugi.

Selle pildi üle olen isegi väga uhke tegelikult, tubli töö Samsung! 

Okei, selle pildi üle ka

Maiustuste paradiiiiis!

Laupäeva hommikul käisime juuksuris, Philipil olid juuksed silmas juba, haha.  Pilt on tehtud enne lõikust.

Fotograaf isiklikult siin

Kõige totakamate asjade pood ALE-HOP...

 Lisaks värvikatele piltidele. Siiani olin alati mõelnud, et huhh röstsai, millel on või+juust+moos on nii sakslane ikka ja tundub vale segada magus ja soolane. Nüüd võtsin ise selle kombe üle hoopis ja see on niiiiii hea!

Kuna minu arvuti on hull ja otsustas ennast iga sekund välja lülitada ja Philip on arvutiasjandust õppinud, siis püüdsime selle korda teha. Ta arvas, et kuumeneb üle lihtsalt. Ostsin chinost kruvikeeraja ja lammutasime mu läpaka juppideks ja tõmbasime tolmuimejaga seest puhtaks. Kõik sujus, kuni hetkeni, mil tolmuimeja ühe väga tähtsa jupi endasse tõmbas. Jepp, see jupp, mis ühendab on/off nupu. Egas midagi, võtsime läbipaistva teibi ja teipisime arvutit seest poolt veits, et toimiks. Nüüd on kõik okei :)  sellegi poolest, ma VAJAN uut arvutit. Tunnen kuidas mu närvirakud hääbuvad iga sekundiga, mil praegust Delli kasutan.

Pühapäeva võtsime väga lebolt, palju und, mõnus hommikusöök ja siis tuligi juba Nora meiega harjutama esmaspäevaseks esinemiseks. Nagu maininud  juba olen, siis iga esmaspäev on El Savoris vaba mikrofon, kus esinevad muusikud, kes tahab loeb mingit teksti, luuletust jne. Otsustasime ka kolmekesi paar lugu ettevalmistada :)
Valisime 4 lugu lõpuks: Shackles, Put your records on, Lumeta ja July.  Rahvale meeldis ! aga mis kõige tähtsam, et meie lähedased sõbrad olid kohal kõik. Ja ma niiiiii väga igatsesin tunnet laval olla. Emotsioonid laes, saime koju kuskil 2-3aeg öösel ning 5st pidi juba Philip ärkama, et Madridi sõita ja lennukile minna. Selline tore aeg oli meil koos!

Väike sättimine enne esinemist

Philipist ja Norast said nende väheste päevade jooksul väga head sõbrad! 

Minu kodu klaver siin on väga häälest ära, ei julge puudutagi, aga see-eest Savoris oli täitsa okei digiklahv. 

Seletasin midagi seal, nagu ikka

Ja õpetasin poistele eesti keelt

Tore on see, et kuigi laua taga oli 5 sakslast, 2 eestlast, 2 mehhiklast ja 1 brasiillane, siis omavahel räägime alati ikkagi hispaania keeles.  

Netto

Emmanuel

Oehhh, õhtu kujunes väga mõnusaks ja mul väga hea meel, et Philip mul külas käis. Enne oli mul kogu aeg vabandus, et pole kitarristi, ei saa Savoris esineda. Aga tuli välja, et neil klahv ka, seega järgmine esmaspäev lähme Noraga kahekesi uuesti, see paneb siis punkti minu Salamanca elule enne jõuluaega :)