Más y más cosas que me ponen quedarme aquí

Mu jutt jäi pooleli eelmise kolmapäeva juures, kui Nora, Marikeni ja Cristianiga uisutama läksime. Jah, meil on siin võimalik jääd tekitada. Selliseid väikseid valgeid telke jääväljakuga on Salamancas päris mitu, oma 5-6 tükki vähemalt. Vedas, et just kolmapäeval läksime, saime kaks piletit 5 euroga. Alguses tundus 45 minutit ikka nii vähe, et mida ma siin jõuan teha selle ajaga. Aga kuna ma polnud kunagi hokiuiskudega sõitnud, siis ma liikusin 2 meetrit minutis edasi. Kogu aeg ju harjunud iluuiskudega, millel 3 sakki otsas. Lisaks olid need uisud mega nürid, ma ei oska ausalt öelda, kuidas ma püsti seisin. Muidu pean end heaks uisutajaks, teen igast trikke ja piruette, aga no seal....nagu esimest korda.... ja ma veel tulen põhjamaalt, häbi oli.

Piletimüügis anti ka kaks kilekotti kaasa, hügieeni mõttes.

Ma olin enamik ajast nagu see väike laps paremal

Pärast uisutamist läksime Nora juurde õhtusööki tegema, sel korral tegime riisi juurviljadega kana ja curry kastmes. Pääääris heaaa oli! Ootasime Juliani ka õhtusöögiks koju, ta ju õpib meeleheitlikult oma teisipäevaseks eksamiks. Haha ma vist täna sain aru, mis tähendab kui kõik õpivad. Mina olin oma toas, õppisin, Bea oli oma toas õppimas. Ei näinud üksteist korteris kuni kella 6ni õhtul, ainuke hääl, mis näitab, et keegi on veel kodus, on vannitoauks. Seega jaanuar saab põnev olema. Kolm tüdrukut, kõik oma tubades, vetsujärjekordades võib-olla kohtume.
Igatahes, pärast sööki läksime meie Noraga, Savori kolmapäevasele jam sessionile, kus ma juba eelneval kolmapäeval üksi olin käinud. Nagu ikka, alustuseks mängis jazzband, kelle kõigiga juba kohtunud olin. Hiljem algas jam.... nii väga tahtsin lavale minna improviseerima, aga ei julgenud.
Nora  oli väsinud ja läks üpris varsti koju, aga mina, lootuses et ikka julgen lavale astuda, jäin üksi sinna. Ühel hetkel Ernie ütleb mikrofoni, et meil on lauljat ka vaja(kahe nädala jooksul polnud ma kordagi ühtegi lauljat jämmimas näinud, ei tea kas neil ongi siin lauljaid.), vaatab mulle otsa ja ütleb, kas sa palun tuleksid lavale. Ma natuke kohkusin aga siis ikka läksin. Tegime Autumn Leavesi....kui kaua on aega möödunud, kui ma viimati jazzi standardeid laulsin...uhh ega ju väga ei mäletanud midagi. Aga polnud hullu, kõik toimis suurepäraselt ja oli põnev, mitte ette teada, mis saab. Pärast seda lugu palus, et ma klaveril ka midagi mängiksin, aga seda ma ei julgenud...ta oli liiiga professionaalne, ma oleks maa alla vajunud. Seega läksin ilusti oma kohale ja nautisin teisi muusikuid. Hiljem tuli kõik see rahvas mu juurde tänama ja häid sõnu ütlema, see oli nii tore tunne! Ja bändiliikmetega, kellega laval mängisin, rääkisime hiljem ning nad tahavad muga jaanuaris kontserdi anda. Niiiii et, nüüd on meil facebookis oma grupp" Merilyn's band" :D ja pakun lugusid mida teha.. tuleb väike Jamie Cullumi eri vist...
Vat see kolmapäev avas nii palju mu jaoks uut Salamancas. Veel üks põhjus, miks mitte Eestisse tagasi tulla kevadeks. Ja Ernie valgustab mind igasuguste põnevate kontserdiuudistega, kus mis toimub jne....miks ma varem sellest midagi ei teadnud ...que pena..

Ja ühel õhtul käisime noraga väljas tapasid söömas. See suur kandik sööki maksis u 5 euri ja oli enam kui küll kahele inimesele. Liiga palju pekki oli lihal ainult...

Sel laupäeval oli minu kodus "La gran cena" (Suur õhtusöök), kutsutud oli mu parimad Salamanca sõbrad, ainult Netto oli puudu. Eelmisel õhtul juba hakkasime Marikeniga vaaritama. Tegime hunniku lihapalle, millest laupäeval siis lihapallikaste valmis kartulipudru kõrvale. Päris eestipärane kodune toit mu meelest.

Ma tegin kirjut koera ka! teadavärk, et midagi on ikka teisiti, need marmelaaditükid pole minumõistes marmelaaditükid(nagu meil eestis on). Need siin olid nagu kummikommilaadsed pigem, raskemini näritavad.

Nora tegi virsikutordi piparkoogiküpsistega, väga mõnus mahlane oli.