Casa...cual es mi casa?

Esmaspäev 9s detsember oli üsna vaikne, tegin viimased sisseostud veel ning õhtul Savori esinema Noraga. Seekord tegime 3 lugu ja ainult klaveriga, suht ebaõnnestunud õhtu oli see. Klaveril läks elekter ära vahepeal ja mõned viperused olid veel, aga tore jällegi, et kõik sõbrad tulid kuulama.




Ben, see saksakutt, kellega kunagi ammu minu juures mängisime pilli ja laulsime, esitas ka paar lugu laval. Väga vinge tüüp ikka!




Teisipäev oli niii tore ja nii kurb päev. Ühest küljest vahva, et hommikul veel viimased koolitunnid ja siis veetsime mõned tunnid Nora ja Julianiga, sõime lõunat ja lebotasime enne minu trippi Eestisse. Aga väga kurb oli ka ikka lahkuda Salamancast. Pakkisin oma asjad, hüppasin autole ja sõitsin Madridi. Autosõit kulges meeldivalt, peale minu oli veel 2 kutti, ühel hetkel avastasime, et me kõik tegeleme muusikaga ning õpime psühholoogiat, päris hea kooslus!
Madridis majutas mind Jesus, kellega olin eelnevalt juba 2 nädalat suhelnud- tõesti väga tore ja lahke kutt. Aitas mu hiiglaslikku kohvrit tassida, ma ju liikusin oma kahe kohvriga kogu aeg....




Lühidalt... lennud läksid kiiresti ja hästi, ei pidanud kaua ootama ning Helsinkis võttis mind vastu mu tädi, kelle juures ka ühe öö olin. Muidugi pisarad ei jäänud olemata!



Hea meel oli näha peret, Lottat,Tallinna korterikaaslasi, sõpru, trennikaaslasi. Muidugi pidin ju kohe esimesel päeval ka trenni minema ja enda kanni vastu põrandat ära põletama libistamisega ja muud hädad.




Kirjutan väga faktipõhiselt hetkel, pole väga viitsimist ega tahtmist pikalt ja lõbusalt kirjutada sest ma ei teagi nüüd... nii tühi on kuidagi olla. Sarnane tunne nagu esimest korda Salamancasse jõudes. Et kohta nagu pole selles elus, mis siin käib, sest minu elu ju on Salamancas.
Aga huhh, püüan nautida jõuluaega, lund....

Sel nädalal peab kõvasti õppima ja neljapäeval eksami sooritama TLÜs. See mu praegune plaan ongi. Arvan, et mõnda aega ma nüüd blogisse ei kirjuta.

Ootan Salamancat!