Ikka juhtub

Igast asju on vahepeal toimunud, ei teagi kust alustada. Lõpust alustan. Täna on see päev, mil Merilyn Tiit sai Salmanca ülikoolis matrikuleeritud lõpuks. Sain oma tudengikaardi, millega spordikooli ja raamatukogudesse saab. Sellega ikka paras mäsu olnud, põhimõtteliselt kõik dokumendid, mida nõuti ning mis eelnevalt Eestis olles juba meilile neile saatsin, öeldi, et sorri...pole olemas neid dokumente meil ( kuigi esimesel salamanca päeval ütles üks kontorionu, et on olemas). Veelkord rõhutan, see dokumendipoliitika siin. Juba hirmuga mõtlen, kustmist  ma siit ära tulles need allkirjad kõik saan ja mis tegema pean.

Just läks Ben koju. See on see saksapoiss, kellest eelmine kord rääkisin. Aga tollel päeval ei õnnestunud kokku saada. Tal on üli hea hääl ja meie hääled sobivad ideaalselt kokku. Mõnus laulda temaga. Ja kitarrri mõistab ta ka korralikult :) Saksamaal mängib ta ühes rockbandis.

Ahjaaa...näete, see kitarr on nüüd minu oma. Kamo kinkis selle mulle. Ja see kõlab niiiiii hästi.

Mu korterikaaslased on ikka nii armsad. Vahel ikka istume ja räägime maad ja ilmad kokku. Sööme näiteks tapasid. Millest vist juba rääkinud ka olen. Igatahes väga tüüpiline Hispaania kultuurile, mitte süüa õhtul suuri praade, vaid pigem  selliseid snäkke: 

See on toorjuustu ja lõhega

Sara

See oli jamon serranoga mu meelest

Muidugi need pole ainsad snäkivariandid. Neid ikka nii palju erinevaid ja siin on ka verivorstilaadset asja, kahjuks mitte nii hea maitsega kui meil Eestis.


Selle põssa kinkisime Sarale sünnipäevaks, saab šokolaadifondüüd küünla peal teha. Ja Sara sai perekonnalt veel rösteri. Win!

Vahepeal olen käinud salsa ja zumba tunnis. Zumbane kord oli päris hea füüsisele ja toimus selles samas klubis, millest eelmises postituses pimedad pildid on. Tundub, et seal nädala sees päevastel aegadel toimuvadki tantsutunnid. 

Fernando(Vasakul). Tema aitas mind päris palju informatsiooniga, enne kui Salamancasse jõudsin. Ja ta on muidu tore ja aktiivne Erasmuste eestvedaja.

Ühel õhtul näitas David, kes ka minuga psühholoogia facultadis on, linna.

Catedral Nueva

Uue katedraali küljes on reaalselt astronaut. Ja uuem katedraal tähendab, et 500 aasta vanune.

Väljast tundub raamatukogu päris antiikne. Kus juures pea kõik tähtsad majad näevad sellised ägedad antiiksed välja. (Ülikoolide osakonnad, raamatukogud, haiglad, kultuurikeskused jne). Mul on nüüd ju tudengikaart, saan uudistama minna. Eksamiperioodil pidi 24/7 raamatukogu avatud olema.

Ja see on üks mu lemmikutest "võta kohv kaasa" kohtadest.

Jepp, seesama kohvikoht! Mõnus väike-väike, aga hubane. Meenutab "the living room cafed" Tallinnas.

Jaaaaa. Minul hakkasid võrkpallitrennid, meeleheitlikult otsisin Salamancas normaalseid põlvekaitsmeid, mis ei oleks valget värvi. Neid ei ole võimalik puhtaks ju saada. Tuli välja, et on üks suur spordimaailm Decathlon, mis muidugi kohalike jaoks on jubeee kaugel. See tähendab, et 20min bussiga sõita. Minu jaoks pole see midagi, Tallinnas sõidan iga päev kooli bussiga sama kaua. Aga Decathlonis on tõesti kõike ja pikkade riiulite kaupa veel. Ratsutamiseks, purjetamiseks, jalgpalliks, golfiks...riided varustused kõik kõik olemas.
Ja selle spordimaailma kõrval oli hüpermarket, jeerum. Seal ma veedaks 3 tundi ma arvan, uuriks, mida põnevat müüvad jne. Aga ma otsustasin sealsest kohvikust muffini võtta, heaven on see!

Kui sinna väga kaugele vaadata, siis paistavad katedraalide tornid. Vat nii kaugel siis olin.

Kuna siin on tõesti kohvikuid iga nurga peal, siis ma ikka  pean kõigis käima. See kohvik oli mu tänahommikune elupäästja. Olin 4 tundi maganud ning pidin ju end matrikuleerima minema. Enne loengu algust kell 10 hommikul oli hea värskendus. Ei pidanud pettuma. See kohvik meenutab Starbucksi! 

Reede hommik kell 10,  toimub kaupade laadimine. Tänavatel tuleb ikka hommikul ette vaadata, need autod kiirusepiiranguid ei tunne. Võib-olla polegi piiranguid.. ei tea....Siin on valgusfooridega küll nii, et kollane tuli valgusfooris vilgub minut aega näiteks. See tähendab, et autod võivad sõita, aga peavad jalakäijatele teed andma.

Näete see on see, millest rääkisin. Tavaline koolimaja, aga päris uhke mu meelest. Kuidagi kuninglik mu meelest.

Nagu mainisin, siis neljapäeval oli mu esimene võrkpallitrenn. Meditsiini facultadi tüdrukud kutsusid mind enda trennidesse. Ootused oli mul suured, et 2 treenerit neil ja puha. Beatriz ütles küll, et nad ei ole head mängijad . Ma mõtlesin, et halvemad kui  eelmised, kellega liival mängisin, küll olla ei saa. Õnneks ei olnudki, aga ega väga palju paremad ka mitte haha.. Mingi pool tundi harjutasime ülaltsöötu näiteks nendega ja pool tundi altsöötu. Õnneks teadsin, et pärast tüdrukute trenni on poiste trenn ning sinna võib ka jääda. Jaa, ma jäin ning nemad oskavad mängida! jess!! Nii et leidsin omale tiimi. Taaskord täielik poiste trenn nagu Tallinnas haha.

Seal käib üks šveitsi tüüp Julian ja brasiillane Nettu ka, kelle juures ka sel õhtul istusime. Nüüd olen ametlikult ka meditsiiniosakonnaga tuttav. 

Vaade Nettu korteri aknast 

Kahjuks ei mäleta nende nimesid, aga nad on toredad sakslased ! siin lihtsalt tutvub iga päev uute inimestega, ei jõua kõiki nimesid meelde jätta.

Ma arvan, et tüdruku nimi on Katarina 

Julian vasakul oliive söömas. Nettu paremal, modell olemas. Jah, ta  on 2 või 3 aastat juba Salamancas elanud ning töötab modellina ja õpib meditsiini. Õhtu põhiteema oli igatahes modellindus, näitas oma catwalki ja Vogue ajakirju. Tundsin päris kosmoses end olevat. Võõras maailm mu jaoks.
Aga nemad on minu toredad trennipoisid nüüd! Hakkame koos palju mängima. Ja mingid võistlused ka tulemas kunagi. 

Ka selle parempoolse nime ma ei oska öelda...

Täna käisin oma väsindolekuga Salamanca ülikooli esindustiimi trennis. Vat see oli õige trenn, treener õpetas ja jälgis ja rääkis õiget juttu kogu aeg. Üli kasulik oli. Ja need tüdrukud kõik oskasid väga hästi mängida. Hea oli. Kahjuks ei saa nendega vist iga kord treenida. Rääkisin treeneriga, ta ütles, et neil on võistlused tulemas ja peavad tiimitööd harjutama, et 18 tüdrukuga trenni teha on päris raske. Mina ja veel paar Erasmust oli kohal. Aga treener küsis meie kontaktandmed ja lubas trenni kutsuda aeg-ajalt.

Ma ei teagi, mis veel toimunud. Raamatuid pean paljundama, koolis muudetakse praktika ruume nii et ma ei tea kunagi, kus klassis tund on. Aga järgmine nädal juba teine lugu, mul nüüd ju matrikuleeritud ja sain oma correo electronico(e-maili) ja saan Studiumist informatsiooni.

Pueees, hasta luego!